SEE PIKK LÜHIKE TEE SALMIALBUMIST ORAAKLINI

Tüdrukute kirjalikust pärimusest aastatel 1970–1990
Eda Kalmre

Salmik ja laulik (või need kaks ühendatult) on olnud juba mitu sajandit kirjaliku pärimuse edasikandjateks. Värsside, sententside, laulude jms. kaudu kajastuvad neis ajastu populaarsemad tundetoonid ning üldfilosoofilised tõekspidamised. Peale selle on nad alati olnud teatava sõpruskonna huvide ja kokkukuuluvuse väljendajateks. Eesti vanemat albumipärimust on uurinud Vello Helk (Helk 1973), kelle andmeil esimesed albumid kuulusid baltisakslastele. Vanim neist, peetud 17. sajandi esimestel kümnenditel, kuulus Heinrich von Taubele ja kujutas endast eelkõige reisiraamatut. Erinevates linnades ja maades erinevate inimeste poolt tehtud sissekanded võimaldavad praegu jälgida nii mõnegi Eestimaalt pärit ajaloolise isiku sõpruskonda ja elukäiku. Sel ajal kasutati albumit soovituskirjana. Kuulsa inimese sissekanne avas võõrsilt tulnu ees nii mitmedki uksed.

Albumite teket seostatakse Saksamaaga. Seal on neid ka kõige rohkem uuritud. Samuti on sellealaseid uurimusi rohkesti tehtud Skandinaaviamaades. Soome jõudis Stammbücher Saksamaa ülikoolides õppinute kaudu 16. sajandi alguses ja levis kiiresti (Nuorteva 1983). Üldiselt tunti neid maades, kus olid tihedamad kultuurisidemed protestantliku Saksamaaga. Hiljem hakkasid neid kirjutama haritud neiud ning mälestusalbumite pidamine läks lihtrahva kätte. Viimase aastasaja vahetusel hakkasid levima joonistustega kaunistatud mälestuskaustikud, mis hiljem siirdusid soome koolilaste pärimuse hulka.

Vanemad käsikirjalised laulikud ja salmikud Eesti Rahvaluule Arhiivis pärinevad 19. sajandi keskpaigast. Arvukamalt hakati neid koguma alles 1930. aastatel, hiljemgi on seda kogu tagasihaaravalt täiendatud.

Käesolev kirjutis põhineb üle–eestilise koolipärimuse kogumise materjalil. Üle 500 tüdruku vastasid kogumisjuhendis esitatud küsimusele laulikute, salmikute, salakaustikute ja oraaklite kohta. Eriti ammendavaid vastuseid andsid vanemate klasside (7.–12. kl.) tüdrukud. Nad kopeerisid arhiivi jaoks andmeid oma vihikutest, kirjeldasid, missuguseid kaustikuid nad on pidanud, kuidas nad neid kaustikuid on kasutanud, millised olid eeskujud jne. Paljud tüdrukud loovutasid arhiivile oma kaustiku koopia või originaalina. Ühtekokku laekus sellealast materjali üle 6000 lehekülje.

Üritan, jättes esialgu kõrvale laulikud, koos erinevatest Eestimaa nurkadest pärit tüdrukutega läbi käia tee salmialbumist ennustuskaustikuni. Rohke materjal võimaldab teha mitmeid järeldusi tüdrukute kirjaliku pärimuse erinevate vormide, kirjalikul teel leviva pärimuse liigilise koosluse, funktsionaalse tähenduse kohta. Käesolev kirjatükk on mõeldud esialgseks uksepaotuseks sellesse suurde teemasse.

Koolipärimuse materjalid hõlmavad ajavahemikku 70. aastate keskpaigast kuni 90. aastate alguseni. Salmikukultuur on püsinud Eestimaal sajandi jooksul vormiliselt muutumatuna. Viimased aastakümned on aga põhjustanud kiireid muutusi. Harrastaja vanusest tulenevad erinevad taotlused on tinginud erinevusi salmikute profiilis. Üldiselt eristuvad tänapäeval järgmised salmikuliigid ja vanuserühmad:
1) joonistussalmik (6–8(9)–aastased tüdrukud);
2) küsimuste–vastuste vihik/salmik (9–12(13)–aastased);
3) ennustuskaustik/salmik ((9)10–14(16)–aastased).
Tüdrukute huvid ja arenemine on albumite vahendusel hästi jälgitavad.

Joonistussalmikuga alustavad tüdrukud tavaliselt esimeses klassis, s.o. 6–7–aastasena. Üksikud lapsed kirjutasid, et nad alustasid joonistussalmikuga lasteaias (RKM, KP 10, 167). Esimestes klassides ongi albumite pidamine massiline. Raske on leida tüdrukut, kellel pole oma salmikut. Arhiivi andmetel kestab üldine harrastus 9. eluaastani, seega 3.–4. klassini. Esimeses ja teises klassis ei pööra poisid ja tüdrukud tähelepanu soolistele erinevustele, vaid mängivad ühiselt samu mänge, on sõbrad ning peavad ka salmikuid. Selleealiste tüdrukute ja poiste salmikud on sarnased. Kirjutaja–joonistaja suhtes ei esitata mingeid erilisi nõudmisi. Salmiku täitjate ring on lai: klassiõde, –vend, õde, ema, vanaema, sõbranna, õpetaja või mõni sugulane. Mõned pildid joonistab salmiku omanik ise, enamasti aga on täitjateks omaealised lapsed. Algklasside õpiaja vältel jõuavad tüdrukud pidada mitmeid salmikuid.

Salmikute buum möllas II–III klassis. Salmik oli kõigil meie klassi tüdrukutel, mõnel ka kaks või isegi kolm üheaegselt, siis oli hea anda korraga salmikuid erinevatele inimestele. (RKM, KP 42, 278 < Tallinna 12. Kk. – Evelin Kivimaa, 11. kl.)

Nooremaealiste laste (6–9–aastaste) salmikutes pole kesksed mitte niivõrd mälestussalmid, kuivõrd joonistused, põhirõhk on visuaalsel küljel. Paljudel juhtudel ongi tegu joonistusalbumiga, kus on ka mõni salmikene. Populaarsemad salmid nooremate laste salmikutes on:

Õpi, õpi hoolega,
siis saad kohvi koorega.
Mälestuseks määrin ma
musta kassi sabaga.
Ela ilmas kui lind,
pea meeles ka mind!
Kolm sõna sulle –
jää sõbraks mulle!
Kivist jääb ase,
puust jääb känd,
minust väike mälestus.
Sa valge peaga plika
mul meeles seisad ikka.
Sul peas on mustad lokid
ja jalas valged sokid.
Et oli nõnda pime
ei näind kirjutada nime.
Valges vahus voolab vesi,
ei ta iial ära väsi –
nõnda Mari sinagi
tõtta elus edasi!

Enamik neist värssidest oli kasutusel juba selle sajandi esimesel poolel. Praeguse aja väikeste tüdrukute seas on nad sedavõrd populaarsed, et korduvad isegi ühe ja sama salmiku piires.

Eelmise sajandi lõpul ja selle sajandi alguses kasutati illustratsioonideks vesipilte ja graafiliselt mõjuvaid pliiatsijooniseid, viimase nelja kümnendi salmikutes neid enam ei kohta. Väikeste tüdrukute salmikutesse on värviliselt joonistatud ilusaid tüdrukuid, väikesi kiisusid, kutsusid, lilli, multifilmide ja lasteraamatute tegelasi. Viimastest on populaarsemad W. Disney kangelased. Väiksemale lapsele on nägemise kaudu tajutav olulisem kuuldelisest või loetavast tekstist, tähtis on loomisrõõm. Väikese tüdruku salmik on kui väike omajoonistatud ja lapsele arusaadav muinasjutt.

Vist igal tüdrukul on või oli kunagi salmik. Esimeses, teises ja kolmandas klassis kasutati teda enamjagu joonistamiseks ja muidu kaunistamiseks, ainult vahel kirjutati mõni salm. Mäletan, kui tore oli saada kaunist, hoolega joonistatud pilti kingituseks, praegugi on salmikuid huvitav sirvida, kuigi sinna kirjutatud salmid tunduvad tobedad ning mis kunagi naerma ajasid ei tundu enam üldse naljakad. (RKM, KP 6, 83 < Loksa l. Keskkool – Ive Vikström, l0. klass)

Arhiivimaterjali järgi otsustades hakkas salmikupidajate iga noorenema juba selle sajandi algupoolel. Esimesi rohkete joonistuste ja piltidega teismeliste salmikuid leidub käesoleva sajandi esimestest kümnenditest, ent 1930. aastate albumid on võrreldavad tänapäeva koolitüdrukute joonistussalmikutega. See tundub üldiselt Euroopas ja Skandinaaviamaades levinud protsess (Penttinen 1983: 25; Enerstvedt 1987: 79). Käesoleva sajandi keskpaigani oli salmikupidajaks Eestis enamasti siiski neiuealine tütarlaps. Lõplik murrang toimus ilmselt 60. aastatel, siis hakkasid algklasside õpilased massiliselt salmikutega tegelema.
Salmik ja küsimuste–vastuste vihik


SALMIK JA KÜSIMUSTE-VASTUSTE VIHIK

Alates 3.– 4. klassist (8–9–aastaselt) kahaneb tüdrukute huvi salmikupidamise vastu. Salmikut peavad nüüd ainult tüdrukud ning nad ringlevad piiratud ringis. Ühtse mänguseltskonna liikmed vahetavad omavahel ka salmikuid. Sellest vanusest alates muutub salmikupidamine nähtuseks, mis tugevdab suhteid tüdrukute vahel, aga ühtlasi tõrjub neid, kes sõpruskonda ei kuulu (Lipponen 1992: 150). See on iga, mil tüdrukule on väga tähtis kuuluda omaealiste hulka. Tüdrukud on poistest eraldunud, algab sisseelamine sootuks uude rolli.


Suuremate tüdrukute salmikud sisaldavad neidsamu salme, mis väikestelgi, lisanduvad aga ka hoopis uued liigid: aforismid, vanasõnad, tsitaadid. Oluliseks teemaks saab armastus ning poiste ja tüdrukute suhteid käsitlevad enamasti humoorikad salmikesed.

Näiteks:

Elu on ilus,
elu on valus,
ilus poiss
on elu alus.

Algul sinu suured kõrvad
tegid nalja minule,
pärast sinu sinisilmad
võitsid minu südame.

Ela ilmas õnnega,
peksa poisse panniga.

Ühele leheküljele kirjutatakse mitu salmi. Tavaliselt on ka salmiku formaat suurenenud. Joonistustele ja kleebistele lisatakse tihti täitja foto.

Selles vanuses hakkavad tüdrukud pidama ka nn. küsimuste–vastuste vihikut. Eri koolides kutsutakse neid vihikuid erinevalt. Tavaliselt teatakse neid küsimuste–vastuste–, kolmnurkade–, iseloomustus– või salakaustiku nime all. Keila 1. Keskkoolis nimetati neid vissad–vassad ja Narva Eesti Keskkoolis sõprade päevikuteks või vene tüdrukute eeskujul ankeetideks, Viljandi 4. Keskkoolis pistekateks.

Vanale traditsioonilisele pöördumisele (kirjuta salm, joonista pilt) lisandub mänguline isikuküsitlus – tahan sinust rohkem teada. Omaniku poolt esitatud küsimused korduvad kaustikust kaustikusse ja on alguses süütud: nimi, vanus, telefoninumber, lemmiktoit, –film, –näitleja; aga lõpus tihti ka (sala)kavalad: meeldiv poiss, meeldiv tüdruk, mida arvad minust jne. Enamasti küsimused varieeruvad, kuid lõppu jääb alati midagi diskreetset. Viimased vastused võib täitja kirjutada kokkuvolditud kolmnurka või kinnisesse ümbrikku võõraste silmade eest varjule (sellest tulenevad nimetused salakaustik, kolmnurkade kaustik) ja lisada omalt poolt humoorika tingimuse, millal omanik peidiku avada võib.



Näide 1. RKM KP 8, 443 < Tallinn 7. Keskkool - Kätlin Roose, 7.kl. 2. klassi vihik


Kolmnurgad. Need on kaustikud, kus on igasuguseid küsimusi. Ma panen paar lehte näiteks. Neid pidasin ma alates 1987.a. kuni eelmise aastani (4. klassist 8. klassini – E. K.). Nendega loodeti teada saada teiste saladusi. (RKM, KP 41, 120 < Tallinna 32. Kk. – Merle Ollik, 9. klass)

Salmikupärimusega on need vihikud erinevalt seotud. Paljudel juhtudel kuuluvad mälestussalmid ja kujundus lahutamatult vastuste juurde, ent pearõhk võib olla ka ankeedil ja siis on kujundus tagasihoidlikum. Mõnikord tugevdab mälestuste funktsiooni vastaja lisatud foto.

Küsimuste–vastuste kaustikutes on ka igasuguseid mängulisi ülesandeid: (n. KP 39, lk.283 Muside maailm, allkirjade meri, kriipsujukule 1 kriips juurde). See on juurde toodud ilmselt selleks, et lisada loomisrõõmu neisse vihikutesse, kus salmikirjutamise ja illustreerimise nõuet ei ole.

Küsimustele vastavad enamasti samaealised tüdrukud. Lihtsalt ankeediga (salmikuosata) vihikutesse võivad vastata ka poisid. Üldise tendentsi kohaselt on nooremate tüdrukute (9–11–aastaste) vihikud salmikupärimusega rohkem seotud. Seal puuduvad isiklikud kavalad küsimused, leheküljed on vastaja poolt isikupäraselt illustreeritud ning mälestussalmidega varustatud (vt. joonis). 12–13–aastaste tüdrukute sedalaadi vihikutes on pearõhk rohketel küsimustel, kusjuures vastaja võib lisada ka mõningaid kujunduslikke elemente.

Mängulisust ja lollitamist esineb ka mõnedes sajandi algupoole salmikutes (saladust sisaldavad pööratud nurgad, peegelkiri (ERA II 20; RKM, AK 275), kuid tänapäevase mängulise mitmekesisuseni on tüdrukute kaustikud jõudnud viimase paarikümne aastaga.

Küsimuste–vastuste vihikud levisid Eestis alguses sporaadiliselt ja muutusid üldisteks 70. aastatel. Koolipärimuse küsitlus näitas, et vanemate tüdrukute salmikuharrastus on muutunud tunduvalt tagasihoidlikumaks. Aeg annab arutust, kas meil kordub sama, mis naabermaal Soomes, kus 50. aastatel hakkasid salmikuid välja vahetama valmistrükitud “Sõbra raamatud” (“Ystäväni kirjat”) (Virtanen 1988: 287). Mõningad soomekeelsed raamatukesed ringlesid 1992. aastal ka eesti koolides (RKM, KP 51, 374–376). 1993. aastal ilmus Eestis esimene valmistrükitud küsimuste–vastuste raamatuke “Meie klass” (Egmont Estonia 1993), milles on foto kleepimise ja küsimustele vastamise kõrval jäetud ruumi ka salmi ja joonistuse tarbeks.

Salmikuid on mul mitmeid olnud, neid hoitakse alles, kuid pistekad kaotavad ruttu oma väärtuse. (RKM, KP 25, 211 < Viljandi 4. Kk. – Katrin Volens, 10. kl.)

Tüdrukud esitavad niisuguseid küsimusi–vastuseid ka kirja teel, et üksteisest rohkem teada saada. Viljandi 4. Keskkoolis ringlevad pistekad on arvatavasti oma nime saanud saksa kirjasõprade Steckbriefi eeskujul (RKM, KP 25, 214 < Viljandi 4. Kk. – Katrin Volens, 10. kl.). Niisugune ankeedivormis mäng ongi ilmselt tuge saanud välismaistelt kirjasõpradelt.
Ennustuskaustik, oraakel
Ühte tüdrukute seltskonda seovad ühised saladused, üksteisele pihitakse oma tunnetest ja soovidest. Teismelised tüdrukud peavad päevikut, kuhu nad oma kasvuea probleemid kirja panevad. Omalaadseteks teismeliste tüdrukute päevaraamatuteks on ennustuskaustikud.

Need on keeruka kompositsiooni ja mitmekülgsete funktsioonidega kirjaliku pärimuse kogumid. Tüdrukud ise kutsuvad neid ka oraakliteks, salakaustikuteks või armastuskaustikuteks, täitjateks 10–16–aastased tüdrukud.

Ennustuskaustikutest andis kogumisvõistlus väga hea ülevaate, ühtekokku laekus arhiivi ligemale 50 originaal– ja kopeeritud kaustikut. Tundus, et 90. aastate alguses oli selliste kaustikute pidamine teismeliste hulgas väga populaarne. Ei olnud kooli, kus see tava polnud levinud.

Need kaustikud on enamasti väga isikupärased, omaniku poolt koostatud ja illustreeritud. Oma kaustiku täiendamiseks kirjutatakse sõbrannadelt sobivaid palu ümber. Kujunduses kasutatakse populaarsete näitlejate, lauljate, mannekeenide pilte. Seda kõike seovad tekstiga tervikuks omaniku isikupärased lisandused, omajoonistatud värvilised südamed, ketid jm. pildid, erinevad kirjakujud, kaunistatud algustähed jms.

Salakaustikuid pidasid kindlasti tüdrukud 4–10 klassini. Seal sees oli palju, mis tüdrukuid huvitas. Näit: päevade tähendused, aevastused, silmade ja juuste värvid, sõrmuste värvid, käepigistused, kingitused ja nende tähendused, mõned jutud, unenägude tähendusi, silma pilgutamine, lillede tähendusi jne. Kaustik kaunistati joonistatud ja kleebitud piltidega. (RKM, KP 6, 9 (7) < Harjumaa, Loksa – Marge Aug, s. 1976, Loksa Kk. 10. kl.)

Ennustuskaustikud sisaldavad enamikku praegu tüdrukute hulgas ringlevast kirjalikust pärimusest (v.a. kettkirjad, õnnitlussalmid, graffitid, piltmõistatused). Tüdrukute ennustuskaustikutel on väga kindel kooslus (Kalmre 1993: 5–9). Nad sisaldavad ennustusi, tõlgendusi, oraakleid, ka vanemaid rahvapäraseid usundilisi kujutelmi, albumisalme, sententse, üksikuid laule või lauluparoodiaid, jutte seksist ja romantilisest armastusest, teatud erilisi, suures osas ainult kirjalikul teel levivaid naljandeid, populaarset teavet pop–ansamblitest, kosmeetilisi tarkusi, käitumisjuhiseid, ajaleheväljalõikeid jms. (vt. jooniseid).



Näide 2. RKM, KP 21, 203 < Virtsu Põhikool – Eda Tamme, 9 kl.

Nimetatud liigiline kooslus hakkas kujunema eelmise sajandi lõpul, kui laulikutesse ja salmikutesse ilmusid lillede ja postmarkide keel, kaardipanemise õpetused, värvide keel, seltskondlikud mängud, romantilised armastuslood ja käitumisjuhised. Paljud praegusaja tüdrukute kaustikutes levivatest naljanditest ja seksikirjeldustest pärinevad 1920.–30. aastate omaaegsetest sõdurilaulikutest ja -salmikutest. Tänapäevasemat on tüdrukute kaustikud laenanud 1970. ja 1980. aastate üliõpilaste ehitusmaleva hüüdlausetest ning käsitsikirjutatud pulmalehtede naljandite hulgast.



Näide 3. RKM, KP 46, 262 < Pärnumaa, Tihemetsa – Angela Matson, 8. kl., vihikut peeti 5. - 6. klassis


Esimene tänapäevase ennustuskaustiku sarnane album rahvaluule arhiivis pärineb aastatest l929–1930 (ERA, AK 297). Igast kümnendist leidub üks arhiivinäide. Niisiis pole võistlusega laekunud materjali õieti millegi eelnevaga võrrelda. Võime ainult oletada, et nii üldiseks muutusid ennustuskaustikud, nagu ka küsimuste–vastuste vihikud, viimase paarikümne aasta jooksul.

Ennustuskaustikud on tüdrukutele mitme tähendusega. Ennustused, oraaklid ning kaardiladumised jms. tähendavad neile põnevat mängu, mida väiksemad tüdrukud mõnikord ka poistega jagavad. Ühel tabamata hetkel aga seguneb mäng uskumisega. L. Virtanen on iseloomustanud lapsepõlveea maagiat kui turvalisust loovate ennustuste kompleksi. Seda ülesannet täidavad ka neis vihikutes leiduvad ennustustamismängud.
Meelelahutuslik–ajaviiteline ennustuskaustik on pärimuse kandjaks, aga ühtlasi ka mitteametlikuks teabeallikaks teismeliste tüdrukute, nende vajaduste, huvide ja meeleolude kohta. See on just see iga, kus tüdrukust hakkab arenema naine. Psühholoogid väidavad, et meeste sugupoolsus algab füüsiliselt tasandilt ja naistel psüühiliselt tasandilt, selle abil on kergem mõista teismeliste tüdrukute ennustuskaustikute harrastust. Enamus neis viljeldud teemasid puudutab meeste ja naiste, tüdrukute ja poiste omavahelisi suhteid ning kõike, mis sellega kaasas käib. Meeleolud vahelduvad kaustikutes kiiresti. Ühtlasi on nende pidamine siduvaks niidiks kindla tüdrukute seltskonna vahel, aga ka põlvkondade vahel – emade ja vanaemade kaustikud ja vihud on olnud sagedasti tüdrukutele eeskujuks.

Mõndadel tüdrukutel olid oma ema kunagised laulikud alles ja sealt see maania lahti läkski. Ka “armastuskaustikud” said sealt alguse. Loomulikult toimus see asi salaja ja see just põnevust nende kirjutamiseks lisaski. Mõne tüdruku ema, kellel endal kunagi ka selline vihik oli olnud, teadis asjast. Kogu aeg kandsime neid koolis kaasas ja salaja kirjutasime üksteise pealt maha. Kujundus oli neis väga värviline, enamus vildikatega kirjutatud ja joonistatud. Loomulikult liimisin ka palju pilte. (RKM, KP 4l, 356 < Tallinn – Kristiina Mihkelsoo, Tallinna 60. Kk. 8. kl.)
Kokkuvõtteks
Salmikukultuur on sajandi püsinud vormiliselt muutumatuna. Viimaste aastakümnete muutuste üheks põhjuseks on arvatavasti ka ühiskonnas toimuvad aktseleratsiooniilmingud. Tüdrukute lapsepõlv lüheneb järk-järgult, üha varem hakkavad nad huvituma täiskasvanute probleemidest.



Näide 4. RKM, KP 46, 260 < Pärnumaa, Tihemetsa – Angela Matson, 8. kl.


Salmikute, laulikute ja ennustuskaustikutega tegelemine on tüdrukute loov ja järjepidev liikumine lihtsamalt kirjaliku pärimuse vormilt keerulisemale. Läbi salmikuprisma on lapse huvid ja areng hästi jälgitavad. Alguses joonistussalmik üksikute salmidega, siis juba nõudlikum salmialbum ja küsimuste–vastuste vihik, kus mälestusfunktsioonile lisandub mäng, omamoodi suhtlustreening. Lõpuks peetakse ennustuskaustikut, mis sisaldab ühtaegu mängu, ajaviidet, teavet, uskumusi ja psühholoogilist ettevalmistust eluks.
Jättes kõrvale algklasside massilise joonistussalmikuharrastuse, on tähelepanuväärne, et kõige aktiivsem iga laulikute, salmikute ja ennustuskaustikutega tegelemiseks on 9.–14. eluaastani.

Bengt af Klintberg on viimase viiekümne aasta albumipoeesias täheldanud aeglast allakäiguprotsessi, mis seisneb omanike noorenemises ning selles, et album ei sisalda enam mälestust tõsiseltvõetavast sõprusest (Klintberg 1978: 69). Sedasama võib täheldada ka Eesti materjalide põhjal. Ühtlasi on nendes vihkudes märgatav pidev koomilisuse osatähtsuse tõus.Viimase 20 aasta jooksul on tüdrukute kirjalikku pärimust kandvad vihikud muutunud mängulisemaks, humoorikamaks. Samas on salmikud ja ennustuskaustikud oma põhisisult üsna konservatiivsed. Suur osa neis sisalduvatest salmidest, ennustusmängudest, oraaklitest, naljanditest jm. on pärit 1920.–1930. aastatest ja veelgi varasemast ajast.

Kirjandus
Enerstvedt, A. Roser er Rode. Minneboken fra 1790 idag. Oslo, 1987.
Gladt, K. Stammbuchblätter aus Wien. München, 1967.
Helk, V. Album amicorum. Reisialbumitest ja nende eestikeelsetest sissekannetest. – “Tulimuld” 1979, nr. 3,4.
Kalmre, E. Ütle mulle, kes ma olen ja kust ma tulen? – Koolipärimus. Pro folkloristica I. Tartu, 1993.
Klintberg, B. af. Harens klagan och andra uppsatser om folklig diktning. Stockholm, 1978.
Käytännön ihmistuntemus. Arkipäivän psykologiaa. Porvoo, 1964.
Laukonen,H., Mäkinen, K. Folklore tänään. Tietolipas 73. SKS, 1974.
Lipponen, U. Usko, toivo, rakkaus. Helsinki, l992.
Nuorteva, J. Suomalaiset muistokirjat ja muistokirjamerkinnät ennen isoaviha. Helsinki, 1983.
Penttinen, K. Muistokirjan tarina. Albumilehtiä ja muistovärssyjä kahdelta vuosisadalta. Porvoo, 1983.
Virtanen, L. Kansan viisauden kirja. Porvoo, 1991.
Virtanen, L. Lastenperinne. Helsingin yliopiston kansanrunoustieteen laitoksen toimite 6. Helsinki, 1980.